Võimalik sõbaleid Saaremaal
Karin Rannaäär, TÜ arheoloogia magistrant
Sõba on olnud väga laialt levinud rõivaese, kuid Saaremaa muinasaja lõpu ja keskaja alguse arheoloogiliste leidude hulgas kindlaid tõendeid selle kandmise kohta pole. Kuna tekstiilid säilivad harva ja peamised allikad rõivaesemete kohta on mitmesugused metallist kaunistused ja ehted, siis vastupidavast materjalist ilustusteta sõbadest ei pruugi midagi alles olla. Sõbade kandmisele võiksid viidata paljude naiste matuste juurest leitud üksikud sõled, mida ühe võimalusena kasutati sõbade kinnitamiseks. Novembris tegi Riina ettekande Saaremaa Karja ja Pöide keskaegsete kirikute konsoolidel kujutatud kohalike inimeste rõivastusest ja nendel on ümber õlgade laotatud kaunistusteta ja eest sõlega kinnitatud sõbad.
Oma bakalaureusetöös vaatasin läbi Saaremaa 12.–14. sajandi naiste matuste rõivastusega seotud leiud. Üks põnevamaid avastusi olid spiraaltorudest mustrid, mis võiksid viidata sõba olemasolule. 2010. aastal Valjala kiriku juures uuritud 13. sajandi alguse naise matusest leidsid arheoloogid muuhulgas neli spiraalikestest põimitud silmusnelinurka, mida võib nende luustiku suhtes paiknemise põhjal pidada sõba nurkadeks. Muuhulgas on just see silmusnelinurk ka selle blogi logo.
Üks Valjala matusest leitud neljast silmusnelinurgast asus luustiku vasaku häbemeluu ja reieluu vahel, teine oli esimesest umbes 10 cm jalutsi pool. Kolmas leiti kolju vasakult küljelt ja neljas parema õla lähistelt. Kui oletada, et need motiivid kaunistasid ühe eseme nelja nurka, siis võis tegemist olla surnule peale laotatud sõbaga. Leidmise hetkel ei moodustanud motiivid küll selget nelinurka ja peatsis olnud mustrid paiknesid alumistest umbkaudu hinnates 80 cm kaugusel, mida sõba pikiservaks on vähevõitu. Samas tekivad rõivaesemesse inimesele asetatuna voldid ja kangas kaardub kehakumeruste järgi, mida on olemasolevate jäänuste põhjal keeruline arvesse võtta. Kuigi tekstiili pole säilinud, võib teiste Saaremaa samaaegsete kangajäänuste põhjal oletada, et sõba oli valmistatud kohaliku lamba villast ja 2/2 toimses siduses. Vaadeldaval perioodil oli armastatud sinine värv ja ehk oli ka sõba seda tooni. Sarnase sinise sõba jäänused leiti näiteks Edela-Soomest 13. sajandil Ravattula kiriku juurde maetud naise hauast. Ka Ravattula naise sõba kaunistasid vaid suhteliselt tillukesed spiraaltorukestest põimitud ristimotiivid.
Võiks arvata, et sõba on rikkalikult kaunistatud, nagu olid näiteks põlled, kuid arheoloogiline materjal tõestab vastupidist – sõbad on kas tagasihoidlikult kaunistatud või üldse ilustamata. Ainsad esemed, mis meile sõbade olemasolust aimu annavad, on sõled ja neid esineb suhteliselt paljudes Saaremaa naiste matustes. Siinkirjeldatud spiraaltorukestest silmusnelinurgad võiks olla esimene leid sõba metallilustustest nii Saaremaal kui ka suures osas Mandri-Eestis.
A possible shawl find in Saaremaa
Karin Rannaäär, MA-student (University of Tartu)
The shawl has been a universal and widespread clothing item. Still, no clear evidence of shawls has been discovered in Saaremaa’s prehistoric or medieval archaeological sites. Textiles rarely survive, and the primary source for costumes are various metal adornments and jewellery. Hence, the shawls without adornments of more durable materials than textiles are obviously entirely perished. Only the brooches, which may have been used for fastening, could refer to the shawls in women’s burials. In November, Riina gave a presentation on the clothing of the local people depicted in the medieval churches of Karja and Pöide in Saaremaa. These figures wear on their shoulders unadorned shawls fastened with a penannular brooch in the front.
In my bachelor’s thesis, I studied the 12th–14th-century archaeological artefacts related to clothing in Saaremaa female burials. One of the most exciting discoveries was the tiny patterns braided of spiral tubes that could indicate the presence of a shawl. Archaeologists found four looped square motifs while investigating the early 13th-century female burial near the Valjala church in 2010. The motifs’ location in the grave indicates they might come from the corners of a shawl. Among other things, the same looped square is also the logo of this blog.
One of the four looped squares in the Valjala burial was located between the skeleton’s left pubic bone and the femur; the second was about 10 cm in the direction of the foot. The third was found on the left side of the skull and the fourth near the right shoulder. If we assume that these motifs decorated the four corners of one clothing item, it could have been a shawl on top of the deceased. At the time of finding, the motifs did not form a clear square. The motifs near the head were approximately 80 cm away from the ones in the lower body part, which would not be enough for an edge of a shawl. However, folds appear in the clothing item when placed on a deceased, and the textile bends according to the body’s curves. This is difficult to take into account based on the archaeological remains. Based on other contemporaneous cloth fragments of Saaremaa, it can be assumed that the shawl was made of local sheep wool in a 2/2 twill weave. In the period under study, dark blue was a popular colour, and perhaps the shawl was also of this shade. Remains of a similarly decorated blue shawl have been found, for example, in a 13th-century grave near Ravattula church, South Western Finland. Ravattula woman’s shawl was also decorated with a few tiny cruciform motifs braided of spiral tubes.
One would think that the shawl is richly decorated, as were, for example, the aprons. Still, the archaeological material proves the opposite – the 13th-century shawl was either modestly decorated or not adorned. The only finds that give us an idea of shawls’ existence are brooches, which appear in relatively many funerals of women in Saaremaa. The looped squares made of spiral tubes described here could be the first example of the shawl’s metal decorations in Saaremaa and in a significant part of the Estonian mainland.