Tänase postituse peategelane on üks paljudest rõivajäänustest, mis kaevati välja 2010. aastal Valjalas. Arvatavasti 13. sajandist pärit matused avastati juhuslikult, kui ehitati Valjala kiriku juures olevat ringteed. Kõnealune leid on pärit naisematusest nr 15b.
Kuidas koheldakse arheoloogilisi rõivajäänuseid?
Päästekaevamistel on alati aega vähe ja seal tuleb mõelda, kuidas leiud võimalikult kiiresti ja turvaliselt ehitustööde eest ära viia. Peeneid detaile ja orgaanikat sisaldavaid leiukogumeid ei puhastata kaevamistel välja, vaid sellised esemed võetakse kaasa neid ümbritseva pinnasega toestatult ehk monoliitidena. Monoliitide avamine toimub laboris, kus on selle töö jaoks sobivad tingimused – piisavalt aega, korralik valgus, luup, mikroskoop, kemikaalid, pakkematerjalid ja õppinud inimene.
Tööde järjekord
Laboratoorseid kaevamisi alustatakse röntgenpiltide tegemisest. Röntgen annab esimese ülevaate, kuidas esemed pinnases paiknevad. Rõivaste kaunistamiseks tehtud spiraaltorudest mustrid on röntgenpildil hästi näha. Spiraaltorukestest koosneva mustri väljakaevamine on täppistöö, mis nõuab kannatlikkust, tähelepanelikkust ja kindlat kätt. Kõik tööetapid ja leiu uurimisel tehtud tähelepanekud dokumenteeritakse – kirjeldatakse, pildistatakse ja joonistatakse erinevatel hetkedel nähtu.
Sellise töö juures on otsuste tegemine enamasti kõige raskem asi, sest vale otsus võib leiu lõplikult hävitada – Ctrl+Z võimalust ei ole. Näiteks võib liimi kasutamine takistada tulevikus täiendavate analüüside tegemist, samas laguneb spiraaltorude kinnitamata jätmisel muster juba töö käigus. Vesi võib lahustada ära olulist teavet, vahel aga toob see hoopis detaile selgemalt nähtavale. Lagunemise vältimiseks liimisin spiraaltorud pinnasega kokku, ent pärast pidin kemikaali uuesti lahustama, et saaksin liigset pinnast eemaldada. Valikute vahel tuleb leida tasakaal – töövõtete õige järjekord ja sobivad kombinatsioonid. Kuna tehnikate ja meetodite arenedes lisandub uusi võimalusi midagi teada saada, tuleb säilitada uurimisvõimalus ka tuleviku tarbeks. Küsimus, kas ma tegin ikka kõik õigesti, jääb vaevama niikuinii.
Põllemuster
Valjala leiust tulid välja põlle allääre ja pikiservade kaunistused. Põll ei ole hauas olnud surnul ees, vaid tõenäoliselt pandud puidust vakaga panusena kaasa – igal pool on puidutükikesi. Kõige all olev rihm ei olnud samuti kadunukesel ümber vöökoha, vaid laotatud kirstu põhja paralleelselt tema kehaga. 12.–13. sajandil oli üsna tavaline, et rõiva- ja ehtekomplekte pandi surnule panusena kaasa. Põlle muster on mitmekorra kokku volditud ja kui see mõttes lahti harutada, joonistuvad välja riideeseme servad. Eesti pinnas ei ole orgaanika säilimiseks enamasti soodne ja spiraaltorudest kaunistused ongi ainsad jäljed muinas- või keskaegsetest rõivastest. Sageli markeerivad mustrid nende ääri või nurki ja annavad seega aimu rõivaeseme suurusest või kujust. Tekstiili on säilinud harva ja väga vähe ning iga leitud lõngajupike on äärmiselt väärtuslik. Proovisin teha algsest põllemustrist joonist, ent päris kindlalt seda taastada ei saa. Esialgu esitan kaks varianti. Töö ülejäänud Valjala monoliitidega jätkub ja loodame, et mõni paremini säilinud leid toob rohkem selgust. Hoiame lugejaid kursis ka edaspidi.
Report on the excavation of clothing remains
Today’s post focuses on clothing remains unearthed in Valjala, Saaremaa Island, in 2010. The burials, probably dated to the 13th century, were discovered accidentally during the roundabout construction near the Valjala church. These remains were unearthed in woman’s grave no 15b.
How are archaeological clothing remains treated?
Archaeologists are constantly struggling with time during rescue excavations. The finds must be removed from the construction site as quickly and safely as possible. Find assemblages containing fragile objects and organic remains are too delicate to be excavated on the spot. Block lifting, which means removing such finds from the earth as a lump supported by the soil, is one technique used by archaeologists. A skilled person can clean these delicate finds in the lab, where enough time, proper lights, magnifiers, microscopes, chemicals, and mounting mediums are available. Initially, the Valjala block on my table looks like this: a lump of soil on a cardboard sheet wrapped in plastic film and gauze and kept cold until now. First, an end of a woman’s belt with a buckle appears under the lump. On top of it, some spiral tubes from the clothing decorations were revealed after removing the cover (Fig. 1).
Work order
‘Excavations’ in the lab begin with taking X-ray images. The X-ray enables us to see the locations of various artefacts in the soil. The garment decorations of spiral tubes are visible on these images (Fig. 2). Cleaning a decoration of spiral tubes is precision work that requires patience, attention and a firm grip. All work stages and observations made during the investigation are documented – described, photographed, and drawn (Fig. 3).
Decision making is usually the most challenging task during the process. The wrong decision can permanently destroy the find assemblage – there is no Ctrl + Z option. For example, the glue may hinder further research in the future, while not adding adhesive would disintegrate the pattern during the cleaning process or storage. Water can wash away information or, on the contrary, make some details more visible. The spiral tubes had to be glued to the soil to prevent losing the patterns and then soften the chemical again to remove the exessive soil particles. Finding a balance between these techniques, the correct combination, and the proper sequence of steps is challenging. The question of whether I did everything right remains anyway. The visible layer of the spiral tube decoration is the result of the described work. Together with the finds, the remaining block will be preserved in this form and packed in a special box.
Apron hem decoration
The Valjala discovery turned out to be an apron decoration (Fig. 4). The apron was not on the deceased as it would be at the time of wearing; instead, it was in a separate wooden box. The wood remains were all around the find. The belt at the bottom of the block was not around the waist of the dead woman either. It was spread out on the bottom of the coffin parallel to her body. Clothing and jewellery sets were often placed in the coffin as separate goods in the 12th–13th-century graves. The apron decoration is folded several times, and when unravelled in the imagination, the edges of an apron would visualise. Organic matter, including textiles, usually do not preserve in Estonian soil. The only traces of prehistoric and medieval clothing are the decorations made of spiral tubes, which often mark the garment’s edges or corners. Therefore, sometimes they can give an idea of the size and shape of the clothing item. Textiles have been preserved rarely, so every piece of yarn found is precious (Fig. 5). I tried to draw the initial pattern, but I can’t restore it for sure. However, I will present two options here (Fig. 6). Work on the rest of Valjala’s blocks continues. New better-preserved discoveries may also clarify what the apron might have looked like. We will continue to keep our readers informed.