Skip to content

Kaua tehtud kaunikene. Sinine põllekangas (I osa) – Long-made beauty. Blue apron (part I)

Sellised näevad välja raskustega püstteljed. Lõimed pingutatakse raskuste abil ja kootakse ülevalt alla. Joonistus J. Ratas

Muinasaja lõpus kooti sageli rõivaeseme – näiteks põlle, sõba, pealisrõiva või sääremähiste – jaoks valmis sobivas suuruses kangatükk, mida enam parajaks lõigata polnud vaja. Kui 2021. aastal valmisid Rõuge muinastalus püstteljed, siis tekkis soov nendel kududa valmis üks sinine toimne põllekangas. Ettevalmistus päriselt kuduma hakkamiseks on pikk, eriti kui sellele pühendada vaid loetud suvenädalad. Eelmisel aastal jõudsime telgi ainult katsetada. Sellel suvel alustasime korralike saviraskuste valmistamisest ja jõudsime lõpuks mõned sentimeetrid kangast kududa. 

Eestist on arheoloogilisi tekstiile arvukamalt teada alles 11. sajandist, mil põletamise kõrval hakkas levima põletamata surnute matmine. Tekstiilide tehnilised võtted osutavad tõenäoliselt raskustega püsttelgede kasutamisele. Siiski on telgede raskused Eestis äärmiselt haruldased leiud. Teada on ligi kümmekond võimalikku eset, mis kõik on tulnud maa seest välja üksikuna. Eesti naabrusest, eriti Skandinaaviast on leide tunduvalt rohkem ja vahel on need säilinud lausa telgedest jäänud ridadena. 

Eesti muinasaja lõpu savist teljeraskused ja nende katked Pada ja Soontagana linnamägedelt. TLÜ arheoloogia teaduskogu, fotod J. Ratas

Miks teljeraskusi Eestist nii vähe leitud on? Kas arheoloogid on olnud hooletud? Äkki kasutati Eesti alal hoopis mingit muud teljetüüpi? Ühe võimalusena võidi raskused teha materjalist, mis maapõues hästi ei säili – näiteks põletamata või halvasti põletatud savist. Eelmisel suvel Rõuge telgi proovides pingutasime lõimed liivaga täidetud kottide abil. Sel aastal tahtsin katsetada kohalikust Rõuge savist “päris” raskustega ja vaadata, kuidas need kasutamisele vastu peavad. Ettevalmistused algasid juba juuni alguses, mil sõitsime Rõuge muinastallu varustatuna Eesti arheoloogiliste teljeraskuste fotode ja andmetega. 

Savimassi valmistamine ja ketaste vormimine. Tänud Karinile, Riinale ja Evele!

Rõuge kandi pruunikas-punakas savi pole kergesti vormitav ja ei kannata põletamisel kõrgeid temperatuure, seetõttu lisasime sõtkumise käigus sellele umbes kolmandiku jagu kivipurdu ja liiva. Valmis savimassist mätsisime 100 raskust kahe komplektina ja jätsime need Rõugesse kuivama. Muinasaegsete eeskujude järgi tegime raskused kettakujulised. Eesti arheoloogilised näited on suhteliselt rasked – vahemikus 500 – 1000 g. Kuna mul algajana on paaniline hirm lõimelõngade katkemise ees, siis kaalusime esimese komplekti jaoks 500 g ja teise  jaoks 400 g savimassi.

Raskuste põletamise pikk protsess – soojendamine, järkjärguline temperatuuri tõstmine, suur kuumus ja jahtumine. Sada ketast põletasime kolmes jaos.

Kuna Rõuge savi kõrgeid temperatuure ei kannata, siis põletasime kettad Rõuge muinastalu püstkoja sügavas ja avaras kividega ümbritsetud lõkkeasemes. Temperatuur väga kõrgele ei tõusnud ja põletamisel läks sajast kettast katki vaid kolm. Väiksed mõrad tekkisid raskuste pinnale tihti. 500-grammistest raskusetoorikutest sai lõpuks umbes 465-grammiste komplekt ning kergematest jäid järele 345-grammised kettad.

Kohalikust savist raskuste valmistamine on lihtne ja ei vaja eriti oskusi ega ka töövahendeid. Samas pole väheplastsest ja kuumust mitte taluvast savist kettad eriti vastupidavad. Nii võivad need maapõues laguneda vormituteks tükkideks, mille algset kasutust ei ole võimalik määrata. Eks edasine kangakudumine näitab, kui pikk nende kasutusiga on. Järgmises loos näitan meie ponnistusi kanga rakendamisel. 🙂

Vasakpoolses ristimärgiga komplektis on u 465-grammised ja parempoolses kolme täpiga u 345-grammised kettad.

 

Long-made beauty: Blue apron (part I)

In the 12th century, a fabric of suitable size was woven for a specific clothing item, such as an apron, outer garment or leg wrappings. As the team of Rõuge Ancient farmstead built a vertical loom set in 2021, we decided to weave a blue twill cloth for an apron based on archaeological finds. The preparation work for the weaving process is long, especially if you can only dedicate a few summer weeks to such fun. Last year we only managed to test the looms. This summer, we started by making a proper set of clay loom weights and finally managed to weave a few centimetres of fabric.

Cremation burials were gradually replaced by inhumations in Estonia only from the 11th century onwards. Together with this process, numerous textile fragments have been preserved in the graves. The weaving was done most likely on a vertical loom with weights, as some technical traits of preserved cloth fragments indicate. However, loom weights are scarce in Estonia. About a dozen possible objects are known, all of which have been unearthed as single items. Considerably more finds have been discovered in Estonia’s neighbourhood, especially from Scandinavia. Sometimes, they have been preserved as rows left over from looms.

Why have so few loom weights been found in Estonia? Have archaeologists been careless? Maybe some other loom type was used in Estonia? As one possibility, the weights could be made of material that does not preserve well while deposited in the earth – for example, unfired or poorly fired clay. When testing the Rõuge loom last summer, we used bags filled with sand as loom weights. This year I wanted to test the local Rõuge clay for “real” weights and see how they hold up to use. The preparations started at the beginning of June when we travelled to Rõuge’s ancient farm equipped with photos and data of Estonian archaeological loom weights.

The brownish-reddish clay of the Rõuge area is not easy to shape and does not stand at high temperatures during firing. Therefore we added about a third of crushed stone and sand to it during the kneading process to improve these qualities. From the ready clay, we made 100 weights in two sets and left them to dry in Rõuge. Following archaeological examples, we made the weights disc-shaped. Estonian archaeological examples are relatively heavy – between 500–1000 g. As a beginner, I’m terrified of breaking warp threads, so we weighed only 500 g of clay for the first set and 400g for the second.

Since Rõuge clay does not tolerate high temperatures, we burned the discs in the spacious open fireplace surrounded by stones in Rõuge. The temperature did not rise very high, and only three out of a hundred discs broke during burning. However, tiny cracks often appeared on the surface of the ready weights. The 500-gram raw discs ended up being a set of weights of around 465 grams, and the lighter ones were 345 grams each in the end.

Making weights from local clay is easy and does not require special skills or tools. At the same time, discs made of not pliable and heat tolerant clay are not remarkably durable. In this way, they can disintegrate into shapeless pieces in the ground, the original use of which cannot be determined. The further weaving of the fabric shows how long their service life is. In the following story, I will show our efforts in setting up the looms.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *