Tänases postituses tuleb juttu vanadest sokkidest. 2020. aasta Tutuluses kirjutasime pikema artikli Kukruse kalmistu VI matuse põhjal valminud 12. sajandi lõpu või 13. sajandi alguse naise rõivakomplektist. Muuhulgas oli juttu, et naise jalas võisid olla nõeltehnikas sokid, ehkki ühtegi jälge selle kohta siis veel polnud. Arvestades meie teadmisi toonase rõivastuse ja tekstiilitehnikate kohta Läänemere idakaldal tundus see loogilise valikuna.
Käimasoleva projekti raames vaatasin Kukruse kalmistu mahuka leiukogu värske pilguga üle. Rõivastusega seotud esemete uus korrastamine võimaldas esimest korda tervikliku ülevaate tekstiilikatketest. Need on Kukruse kalmistul ebasoodsate säilimistingimuste tõttu tõesti haruldased ja imepisikesed. Suur oli rõõm, kui me avastasime sokid! Kahel kuuest terviklikult säilinud naisematusest olid mõlema labajala juures säilinud selged tõendid villastest sokkidest, kõik loomulikult valmistatud nõeltehnikas.
Millised on ühed nii suurt rõõmu valmistanud „vanad sokid“? Kõige suurema fragmendi avastasin XXII matuse parema labajala all olnud nahast jalatsijäänuse siseküljel. Naha ja tekstiili säilimisele aitasid kaasa vasesulamist spiraaltorud, mis kaunistasid säärte ümber mähitud ja otsapidi jalatsi ning soki sisse ulatunud riideribasid. Nimelt hoiavad vasesulami lagunemisel tekkivad mürgised ühendid eemal orgaanikat hävitavad mikroorganismid. Selle katke puhul on võimalik isegi aru saada soki valmistamiseks kasutatud tehnikast. Nendele, kes veel ei tea – nõeltehnika on kiviaega tagasi ulatuv võte, kus nõela abil lõngaga aasasid luues ja neid ridadena üksteise külge kinnitades saab teha tekstiilesemeid. Aasade arvu ja ridade kinnitusviise kombineerides luuakse mitmesuguseid struktuure.
Nõeltehnika erinevatest tüüpidest on keeruline rääkida, kuna nende tähistamiseks ja kirjeldamiseks on palju süsteeme. Seetõttu paneme siia hoopis joonise. Kukruse XXII matuse soki tehnika kuulub „Soome pistete perekonda“, ent seda on Taanis asuva leiukoha järgi nimetatud ka “Mammeni pisteks”. Eesti alal oli nimetatud võte laialt levinud muinas- ja keskajal. Samuti on seda näha ERMi kogudes olevatel etnograafilistel nõeltehnikas kinnastel. Sarnased kaheastmelised “pisted” olid levinud naabermaadeski – Soomes, Lätis ja Loode-Venemaal. Kõige armastatum tundub olevat olnud üks teine “Soome moodi” võte, kus võrreldes Kukruses kasutatuga on “pistes” üks aas rohkem (2+2). Seetõttu tegime ka olemasoleva Kukruse rõivakomplekti sokid niimoodi.
Kukruse sokileiu lõng on korrutatud (zz/S) ja jämedam kui rõivakangaste oma. Soki kuju – näiteks sääreosa kõrgust, alustust või kanna kujundust – ei ole võimalik ühegi Kukruse katke puhul tuvastada. Kuna ma säärtel kõrgemal paiknenud spiraaltorukeste lähedusest nõeltehnikas katkeid ei märganud, olid sokid ilmselt madala sääreosaga. Tulevikus võivad keemilised analüüsid näidata sokkide värvi – kas need olid rekonstruktsioonile sarnaselt lambahallid või hoopis värvilised.
Kukruse väikesed sokikatked tunduvad esmapilgul ilmetud ja pruunid – sellised ongi enamik arheoloogilisi tekstiilijäänuseid. Ometi on iga selline haruldane infokild mineviku rõivastust uurides hindamatu ja aitab kaasa terviku mõistmisele. Pealegi on tegemist Eesti kõige vanemate sokkidega!
Old socks
Today’s post is about old socks. In 2020, we wrote the first article about the late 12th / early 13th-century costume reconstruction based on the female burial no VI from Kukruse cemetery (North-Eastern Estonia). Among other things, we state that although we have no traces of footwear from the studied grave, she might have worn socks made in the nålebinding technique. Given our knowledge of clothing and textile techniques in the eastern Baltic region, this seemed a logical choice.
As part of an ongoing project, I took a fresh look at the Kukruse cemetery collection. The new conservation treatment of clothing-related items provided a comprehensive overview of textile fragments. The latter are truly rare and tiny due to the unfavourable preservation conditions in Kukruse. Therefore, it was a great pleasure when we discovered the socks! Two of the six better-preserved female burials had clear evidence of socks at both feet, all made in nålebinding technique.
What do the ‘old socks’ that make us so happy look like? I discovered the most extensive and best-preserved fragment inside a leather footwear piece located at the right foot of the female burial no XXII. Copper-alloy spiral tubes, which adorned the cloth strips wrapped around the legs and reached into the shoes and socks, helped preserve the leather and textile scraps. Namely, the toxic compounds that form during the decomposition of the copper alloy keep away the microorganisms that would otherwise destroy the organics. This fragment shows even the specific technique used to make the sock. To those who do not know – in the nålebinding technique, textile items are formed by creating loops with a needle and attaching the loops to each other in rows. By changing the number of loops and how the rows are joined, different structures can be created. This technique dates back to the Stone Age.
It isn’t easy to talk about the nålebinding technique’s subtypes because numerous systems exist to describe them. That is why we put a drawing here instead. The type used for the right sock in female burial no XXII belongs to the ‘Finnish stitch family‘ (1+2) in Finland and is also called the ‘Mammen stitch’ according to the finds from there (in Denmark). Anyway, this technique was common in the Estonian area in the Middle Ages. It has also been used to make the ethnographic mittens in ERM (Estonian National Museum) collections. Similar two-phased techniques also spread in the neighbouring countries, for example, in Finland, Latvia, and North-Western Russia. However, another variation of the ‘Finnish stitch’ (2+2), seems to have been the most popular. We used it to make the socks for the Kukruse reconstruction.
The plied yarn (S2zz) in the examined Kukruse sock fragment is coarser than in woven fabrics. Regrettably, I could not see the design elements of the sock, such as the starting point, the leg height, or the shape of the heel, on any of the Kukruse finds. Since I found no nålebinding scraps near the spiral tubes further on the tibias, I guess the socks were probably with a low leg. The chemical analysis in the future may show whether the socks were natural grey like the present reconstructions or coloured.
At first, these small sock fragments from Kukruse appear modest and brown; this is the case with most archaeological textile remains. However, any such rare information is significant while studying past clothing and contributes to understanding the whole. Moreover, these remains are the oldest socks known in Estonia!