Tänase loo on kirjutanud Haldi Ellam, kes on ära teinud suure töö – valmistanud Siksälä keskaegse kuue. Suured tänud kogemuse jagamise eest!
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili üliõpilasel Haldi Ellamil valmis eelmisel aastal lõputöö raames Siksälä kalmistu noore naise matuse põhjal pidulik villane kuub ja kõlapaelad. Rekonstruktsiooni idee on seotud tema juhendaja Ave Matsini doktoritööga, mille keskmes on keskaegse Siksälä naiste rõivastus. Olulisimad allikad olid 13.–14. sajandi matusest nr 200 leitud tekstiilikatked, mis olid küll väikesed ja katkendlikud, kuid andsid siiski piisavalt võimalusi tõlgenduseks. Näiteks kõlapaelaga ääristatud ning klaashelmeste ja tinulistega kaunistatud varrukasuu tükk koos teiste samast kangast katketega osutas, et tegemist on olnud kuuega. Samuti olid kõnekad matusest leitud kõlavöö tükid, mille muster oli enamuses taastatav.

Kõige keerulisem oli selgitada välja, millise lõike järgi kuub valmistati. Peale varrukasuu ei olnud alles ühtki õmblust ega ääretükki. Enamasti on niivõrd vanad tekstiilid säilinud vaid metallkaunistuste juures. Seega saab rõivaid uurida vaid kohtades, kus tekstiil on olnud metalliga ilustatud. Varruka lõiget ja mõõtmeid aitasid taastada ühest teisest matusest (nr 247b) leitud spiraaltorudest mustrid, mis pärinesid varruka suuosalt ja õla piirkonnast. Neil fragmentidel oli säilinud robustseid villase lõngaga ja pesuõmblusena tehtud õmbluseid. Kehaosa koosneb ajastule omaselt nelinurksest riidetükist, milles on kaeluseava ja külgedel kolmnurksed kiilud avaruse lisamiseks.

Rekonstrueerimisel oli oluline säilinud kangaste ja lõngade uurimine mikroskoobi all. Esiteks aitas see välja selgitada, milliste omadustega villa kasutati ja mis tooni võisid lõngad olla. Lõngad olid oma vanusest hoolimata erakordselt hästi säilinud. Kõige kehvemas seisus oli kõlavöö koelõng. Kangas oli kootud tumesinisest tugeva keeruga (z-keerd) peenikesest ühekordsest lõngast, mis oli kedratud kirjust villast. Labases koes kanga tihedus oli 12 lõimelõnga ja 6 koelõnga ühel sentimeetril. Kõlapaelte kudumiseks oli kasutatud nii kirjut kui ka valget kahekordset tugevalt korrutatud valget, helepunast, tumepunast, sinist ja tumesinist lõnga. Peenemast alusvillast valmistatud valge lõnga värvimisega oli saavutatud kirkamad toonid ning kirjust villast lõnga värvimisega tumedamad toonid.

Kuue kangas kooti horisontaalsetel kangastelgedel spetsiaalselt Vilma villavabrikus valmistatud Kihnu maalamba villast ja indigoga siniseks värvitud lõngast. Pärast kudumist kangas viimistleti ja aurutati, kuid nii, et säiliks selle struktuur ja kammlõngale omane läikivus. Kergesti hargneva kanga lõikamine ja käsitsi kokkuõmblemine osutus üsna suureks väljakutseks. Lõpuks kaunistati varrukad kõlapaela, klaashelmeste ja tinarosettidega. Keeruline oli kõlapaelte rekonstrueerimine – selleks tuli esmalt tuvastada erinevates pruunidest toonides fragmentidelt mustrimotiivid, nende rütm ja kudumistihedus ning õppida selgeks balti tehnikas kõlakudumine. Õppimise käigus valmis mitme meetri võrra rohkem kõlapaelu kui lõpuks kasutusse läks.

Rekonstruktsiooni valmistamiseks kulus 194 tundi. Üsna võrdses koguses – umbes 40 tundi – kulus aega järgmistele töödele: materjalide uurimisele, lõngade ettevalmistamisele ja käärimisele, kanga kudumisele ja viimistlemisele, kuue õmblemisele ning kõlapaelte kudumisele.
Loe rohkem 2022. aasta Tutulusest või lõputööst https://dspace.ut.ee/handle/10062/82408
Medieval woman’s tunic from Siksälä (South Eastern Estonia)
Haldi Ellam
Haldi Ellam, a student of Estonian native crafts at the University of Tartu Viljandi Culture Academy, completed a festive tunic and tablet-woven bands based on the finds from a young woman’s grave in the Siksälä cemetery as part of her bachelor thesis last year. The reconstruction is based on the ideas of her supervisor Ave Matsin, whose doctoral thesis will focus on the clothing of medieval Siksälä women. The most important sources were from the 13th-14th century textile fragments found in burial no. 200. The cloth pieces were small and incomplete but still provided enough opportunities for interpretation. For example, a piece of sleeve bordered with the tablet-woven band and decorated with glass beads and pewter rosettes, along with other fragments of the same fabric, indicated that it was a tunic. The tablet-woven girdle pieces from the same burial were relatively well preserved, and its pattern was, to a great extent, recoverable.
The most complicated task was to find out the tunic’s cut. Apart from the sleeve fragment, no single seam or hem of this clothing item was left. In most cases, such old archaeological textiles have been preserved only with metal decorations. Thus, clothing can only be examined where the textile has been embellished with metal. The cut and dimensions of the sleeve were possible to construct with the help of the spiral tube patterns found in another burial (no. 247b). The metal decorations adorned the sleeve openings and shoulder areas of the tunic in this grave. These fragments also had coarse stitches made with woollen thread. The body part of the tunic consists of a square piece of cloth with a neck hole and triangular gussets on the sides to add breadth – the cut common to the period.
It was essential to examine the preserved fabrics and threads using a microscope. First, it helped to find out what qualities of wool were used and what colours the yarns could be. The yarns were exceptionally well preserved despite their dating. The weft of the tablet-woven belt was in the worst condition. The tunic’s fabric was woven from dark blue and thin, tightly spun single yarn (z-twist) from variegated wool. In the plain weave, the fabric density was 12 warp threads and 6 weft threads per centimetre. Both variegated and white wool was used to make plied tightly spun – white, bright red, dark red, blue and dark blue – yarns to weave the tablet-woven bands. Brighter tones were achieved by dyeing white yarn made of fine underwool, and darker tones were achieved by dyeing yarns of variegated wool.
Tunic fabric was woven on horizontal looms. The yarns were spun from the wool of the Kihnu landrace for the reconstruction in the Vilma wool factory (UT Viljandi Culture Academy) and dyed blue with indigo. The fabric was finished and steamed after weaving. Still, its clear structure and the lustre characteristic of worsted yarn were preserved. Cutting and hand stitching the easily fraying fabric turned out to be quite a challenge. Finally, the sleeves were decorated with ribbon, glass beads and pewter rosettes. The reconstruction of the tablet-woven bands was demanding. First, it was necessary to identify the pattern motifs from the original fragments, which are different shades of brown presently, their rhythm and weaving density. Secondly, I had to learn tablet weaving in the so-called Baltic technique. In the course of learning, several meters more tablet-woven bands were produced than were used in the end.
It took 194 hours to make the reconstruction. A relatively equal amount of time – about 40 hours – was spent researching finds, preparing and spinning yarns, weaving and finishing the fabric, sewing the clothing item, and weaving the tablet-woven bands.
Read more about the project in Tutulus 2022 or in Haldi’s thesis https://dspace.ut.ee/handle/10062/82408