Samblikusinine – Lichen blue

Tänane blogipostitus ei keskendu kitsalt arheoloogiale, vaid seekord jagan uurimistöö käigus saadud huvitavat värvimiskogemust, mis ei pruugi lõpuks seostuda üldse kauge minevikuga. Praegu on just paras aeg enne suve lõppu tegeleda veel korilusega ja värvimisprotsess käima lükata.

Tekstiilidel kasutatud värvid on ääretult põnev teema, ent kahjuks ei ole veel leiutatud masinat, mis ütleks täpselt kasutatud taimed ja retsepti ning uuritava eseme algse tooni! Üks värvikeemias suhteliselt vähe uuritud teema on samblikes sisalduvad värvained ja seetõttu on neid ka raske tuvastada. Eesti etnograafilised ülestähendused mainivad samblikega värvimist üsna vähe ja need olid peamiselt pruuni, kollase ja halli tooni allikaks. Seevastu Eesti arheoloogilistest tekstiilidest tehtud keemilised analüüsid viitavad samblike laialdasemale kasutusele muinasaja lõpus ja veel keskajalgi. Samblikest saadi nii lillakas-sinakaid kui ka oranžikaid ja punaseid toone, kuid konkreetsed liigid on teadmata. Rahvusvahelises kirjanduses avaldatud mineviku retseptides tuhlates selgub, et samblikest, ka Eestis leiduvatest, saab välja võluda arvukalt värve. Sobivate samblike otsingul sattusingi eelmisel suvel huvitavale retseptile, mille abil on Eestis laialt levinud seinakorbaga (Xanthoria parietina) võimalik saada sinist värvi. Miskipärast tekitas just see retsept minus isu ise käed värviseks teha ja andis inspiratsiooni uurimistööga edasi minna.

Mul endal värvimisega palju kogemusi pole ning konkreetse retsepti ja kogused võtsin ühe tuntuima samblikuvärvide uurija Karen Diadick Casselmani raamatust „Lichen Dyes: The New Source Book“ (2019, 2. tr, lk 39).

Vaja läheb:

  • 500 ml või veidi suurem nõu, nt klaaspurk
  • 250 ml murendatud ja kuiva samblikku (mul oli veidi rohkem)
  • 125 ml nuuskpiiritust (ammoniaagilahus)
  • 375 + 1800 ml vett (mina kasutasin destilleeritud vett, aga ilmselt sobib ka tavaline kraanivesi)

Esmalt tuleb koguda samblik. Tartus on ornažikat-kollast seinakorpa puudel ohtralt. Minu lemmikuteks kujunesid Toomemägi ja Emajõe kaldad ning sinna sattudes oli kotike või karp alati kaasas. Mulle meeldib sambliku oksalt kraapimiseks kasutada sõrmi, aga teistele jälle sobib paremini väike nuga. Üksikute kaasa sattunud kooretükikeste pärast ei pea väga muretsema. Nagu rõhutas ka Diadick Casselmani, on oluline, et samblikku korjatakse ainult maha kukkunud okstelt – sellest piisab täiesti – ja jäetakse puutumata toimivad asurkonnad elusatel puudel ja ka müüridel.

1 – ligi 300 ml samblikku, 2 – purgis, 3 – peale nuuskpiirituse lisamist, 4 – veega segatud samblikupuder, 5 – kahe kuu pärast välja kurnatud värvivedelik

Vala samblik koos nuuskpiiritusega purki, sega, pane kaas peale ja lase kaks päeva seista. Seejärel lisa 375 ml vett ja sega innukalt, pane kaas peale ja kolme nädala pärast peaks vedelik muutuma roosakaks. Seejärel lase segul veel 6–8 nädalat seista. Sel ajal üritasin purki iga päev korra loksutada. Kahe kuu pärast kurnasin vedeliku ja lisasin sellele 1,8 l vett. Lõngu leota enne värvimist mitu tundi puhtas vees, et need täielikult märguks. Retseptis ette nähtud 28 grammi villase lõnga asemel panin saadud värvileende vaid 15 grammi. Seejärel kuumutasin leent umbes 20 minutit, aga keema ei lasknud. Ettenähtud 82°C ei olnud mul võimalik kuidagi mõõta. Seejärel vähendasin kuumust ja hoidsin pada veel tund aega soojas. Võtsin lõngad välja ja pigistasin kuivaks. Need olid imeilusat erkroosat värvi!

Lõngad värvileemes, imeilus roosa ja seejärel muutusid lõngad päikese käes halliks.

Panin lõngad päikese (foto-oksüdatsioon) kätte kuivama ja jäin ootama. Alles poole tunni pärast hakkasid lõngad tasapisi tõmbuma lillaka alatooniga halliks ja kuigi tumedust tuli tundidega juurde, siis toon jäigi selliseks. Tunnistan ausalt, et olin päris pettunud. Panin ühe lõngavihi potti tagasi ja jätsin sinna terveks ööks. Järgmisel päeval tuli siiski päike jälle välja. Öö läbi lahuses olnud ja kuivama pandud lõng muutus tasapisi järjest sinisemaks ja sinisemaks! Ilmselt annaks korduv lahusesse kastmine ja vahepealne päikeseprotseduur saada veelgi tugevama tooni. Aegajalt võiks lõngavihtidel teist külge keerata, et tulemus tuleks ühtlasem. Kuigi samblikuvärvid ei kuulu kõige püsivamate hulka, on neis väge piisavalt, et sobiva hoolduse korral üsna pikalt vastu pidada.

Lõpuks ometi sinine!

Taimi korjates mõtle alati sellel, et ei kahjustaks asjatult elusloodust, jätaksid osa populatsioonist alles ja ei korjaks kaitseall olevaid haruldasi liike.

Lichen blue

Today’s blog post is not focused narrowly on archaeology. This time I am sharing an exciting dyeing experience gained during my research, which may not be related to the distant past at all. Now is the right time to gather lichens and start the dyeing process before the end of the summer.

 The dyes used in textiles are a fascinating subject. Unfortunately, no instrument has yet been invented to tell precisely the plants used, the recipe, and the original shade of the studied object! One of the topics that have been relatively little studied in dyeing chemistry is the colourants in lichens, and they are therefore difficult to identify. Estonian ethnographic records mention dyeing with lichens relatively rarely, and they were used for getting brown, yellow and grey tones. To the contrary, chemical analyses of Estonian archaeological textiles indicate a wider use of lichens since the 11th century until the Post-medieval period. Lichens produced purple-bluish as well as orange and red tones, but the specific species are unknown. Browsing the literature for past recipes, it turns out that lichens, native also to Estonia, can be used to produce numerous different shades. In search of suitable lichens, I came across an interesting recipe last summer, according to which it is possible to get blue color by using the common orange lichen (Xanthoria parietina) that is widely spread in Estonia. For some reason, this recipe made me want to put my hands into the dye bath and inspired me to move on with my research.

I have little experience with dyeing myself, so I took the specific recipe and quantities from the book “Lichen Dyes: The New Source Book” (2019, 2nd ed., p. 39) by one of the most famous lichen dyeing specialists Karen Diadick Casselman.

You will need:

  • 500 ml or slightly larger container, e.g. a glass jar
  • 250 ml of crumbled and dried lichen (I had nearly 300 ml)
  • 125 ml of household ammonia
  • 375 + 1800 ml of water (I used distilled water, but obviously ordinary tap water is also suitable)

First, you need to collect lichen. The orange lichen is very common on trees in Tartu. My favourite places were Toome Hill and the banks of the river Emajõgi, and I always carried a bag or box with me. I like to use my fingers to scrape lichen from a branch, but a small knife may be better suited for others. You do not have to worry too much about the tiny pieces of bark getting into the lichen bag. As Diadick Casselman also emphasised, you must pick lichen only from fallen branches and leave the populations on living trees as well on walls untouched.

Pour the lichen into the jar with household ammonia, stir, put the lid on and let it stand for two days. Then add 375 ml of water and stir vigorously, put on the lid, and after three weeks, the liquid should turn pink. Then let the mixture stand for another 6-8 weeks. At that time, I tried to shake the jar once a day. After two months, I drained the liquid and added 1.8 litres of water. Soak the yarns in clean water for several hours before dyeing so that they are completely wet. Instead of the 28 grams of wool yarn prescribed in the recipe, I put only 15 grams into the pot. I then heated the dye bath for about 20 minutes, but did not let it boil. I was not able to measure the prescribed 82°C. I then reduced the heat and kept the pot warm for another hour. I took out the yarn and squeezed it dry. They were a beautiful bright pink colour!

 I put the yarn to dry in the sun (photo-oxidation) and waited. Only after half an hour did the yarns gradually begin to turn grey with a purple undertone. Although the darkness increased over the hours, the tone remained the same. Honestly, I was disappointed. I put one bundle of yarn back in the pot and left it there all night. The next day, the sun came out again. I put the yarn, which had been in the dye bath overnight, to dry, and it gradually became bluer and bluer! Apparently, repeated immersion in the bath and an intermediate sun treatment would give an even stronger shade. From time to time, you should turn the threads to make the result more even. Although lichen dyes are not among the most durable, with proper care they have enough power to last quite a long time.

 When picking plants, do not damage wildlife unnecessarily. Always leave part of the population untouched and do not gather protected rare species.

 

 

  •  
  •  
  •  

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *