Nõelutud ja paigatud kindad – Stitched and patched mittens

2021. aasta aprillis kirjutas Riina siinses blogis loo Eesti vanimate teadaolevatest nõeltehnikas sokijäänustest Kukruse 12.–13. sajandi naisematuses. Keskaegsetest matustest (näiteks Jõuga Kirde-Eestis ja Siksälä Kagu-Eestis) on leitud nõeltehnikas kinnaste katkeid. Arvatakse, et need on matusekommete juurde kuulunud surikindad. Küllap kanti nõelkindaid külmal ajal ka igapäevaselt. Matustest pärit kindaleiud on väga väikesed sõrmuse või käevõru küljes säilinud tükikesed ja nende algset kuju ja suurust ei ole võimalik määrata. Mõnel katkel on nii tugev vanutus, et ka valmistamisvõtte väljalugemine on keeruline.

Eesti linnadest leitud arheoloogilised nõeltehnikas esemete katked on suuremad ja paremini säilinud. Linnatekstiilide leiud pärinevad enamasti ära visatud olmeprügi või muul moel igapäevaelus kaotsi läinud esemete hulgast. Kõigist katketest ei ole võimalik välja lugeda, kas need on pärit sokkidest või kinnastest, aga tundub, et kinnaste leide on rohkem. Nõeltehnika leidude dateeringud ulatuvad 14. sajandist uusajani ja teame, et nendega paralleelselt olid kasutusel ka varrastel kootud käe- ja jalakatted. Tutvustame mõnda nõelkindaleidu lähemalt.

Oma paksuse ja vastupidavuse tõttu sobivad nõeltehnikas kindad hästi töökinnasteks. Üks 17. sajandi kindatükk Tallinnas Aida tänava hoovis leitud jäätmeaugust on suure nahast labakinda sees. Sarnane leid – nõelkinnas nahkkinda sees – samast perioodist on saadud näiteks Hollandist ühelt laevavrakilt. Randmest laieneva nõelkinda ja nahkkinda kombinatsioone on sälinud ka Norras ja Soomes –  üks leid on teada Oslo keskaegsest materjalist ja mõlema maa muuseumikogudes on selliseid 19. sajandist. 19. sajandi Soome allika kohaselt oli selliseid kindaid näiteks hobuse juhtimisel lihtne vajadusel käest ära ja kätte libistada, teist kätt abiks võtmata. Võib arvata, et külma ilmaga lisas villane kinnas nahkkindale soojapidavust ja selline kindakomplekt oli tavapärane töödes, mis muidu käsi kurnasid või vigastada võisid, olgu see siis laevapurje ülestõmbamine, kaubapalli üles vinnamine või ehituskivide tõstmine.

Nahkkinnas koos selle sees olnud nõelkinda tükiga

Jahu tn 6 prügimäe leidude hulgas, mis enamasti on dateeritud 15. sajandi lõppu ja 16. sajandi algusse (kokku on seal leide 20. sajandini), on väikseid katkeid neljast nõeltehnikas esemest ja üks terviklikum nõelkinnas. Viimane on väga suur, jämedast harjaskarvu sisaldavast lõngast ja tugevasti vanutatud. Kindale on sisse kulunud auk ja see on seestpoolt villase kanga tükiga paigatud.

Tallinnast Jahu tänava hiliskeskaegsest prügilast pärit nõeltehnika leiud

Seestpoolt riidetükiga paigatud nõelkinnas Jahu tänava kaevandist. Teisel pildil on näha auk ja sellest paistev riidest paik, kolmandal kinda sisemus koos paigaga.

Eelnevalt kirjeldatud kinnaste alustus on tehtud reana ja kindanina on seetõttu kandiline. Katkine kinnas Pärnust Pikalt tänavalt erineb kahest eelmisena kirjeldatust oma ümarama nina poolest.  See on räbaldunud ja kehvasti loetav, aga ümar kuju võib vihjata teistsugusele, ühe silmusega alustusele. Nii nagu tänapäevalgi, on linnade elanikkond olnud kirju läbi aegade ja erinevatest paikadest pärit inimesed hoidsid, andsid edasi ja vahetasid teistega oma traditsioonilisi oskusi.

Pärnust leitud ümara otsaga kinnas

Me ei tea, kes kesk- ja varauusaegses linnas nõelkindaid valmistasid – oli see kodune käsitöö või sai neid ka osta või tellida. Et nõeltehnikaga kohapeal tegeldi, sellele viitavad nõelaleiud – näiteks Tallinnast on leitud paarkümmend selliseks tööks sobivat nõela, enamasti luust, mõni üksik ka rauast või vasesulamist.

Arheoloogilised nõelaleiud Tallinnast. Vasakult teine on tehtud puidust, teised luust.

Kuigi erinevaid nõeltehnika võtteid on teada päris palju ja nõeludes saab luua erinevaid kombinatsioone, on Eesti linnadest leitud arheoloogilised katked ja ka etnograafilised nõelkindad  oma nõelumisvõttelt sarnased – tehtud nn soome moodi tehnikas, valdavalt ühekordses. On selliseid, mis on tugevasti vanutatud, siiski on enamusel vanutus vähene ja pisted on tänu sellele hästi eristatavad. Kinnaste lõng on üsna jäme, osadel tugeva, osadel lauge korrutusega.

Millal nõelkindad linnades lõplikult kasutuselt kadusid, seda on raske öelda. Ilmari Manninen kirjutab oma kindaraamatus, et ERMI kogudesse 20. sajandi algul Eesti erinevatest maapiirkondadest tulnud kindad olid omandamise hetkel 80-150 aastat vanad.

 

Darned and patched mittens

In April 2021, Riina wrote a blog post about the oldest known socks made in the nålebinding technique in Estonia discovered in the 12th-13th century women’s burials in Kukruse (North-Eastern Estonia). In medieval graves, for example, Jõuga in North-Eastern Estonia and Siksälä in South-Eastern Estonia, archaeologists have also discovered fragments of nålebinding mittens. Placing mittens into the grave is probably related to the funeral customs. Still, people also wore nålebinding mittens every day in case of cold weather. These mitten finds are tiny fragments attached to a ring or bracelet; thus, their original shape and size cannot be determined. Moreover, some mittens have been heavily fulled, and it is difficult to identify the specific stitch type used.

Fragments in the nålebinding technique found in Estonian towns are larger and better preserved than those in rural cemeteries. The urban finds usually come from discarded household waste or have been accidentally lost. It is not always possible to ascertain whether the fragments originate from socks or mittens. Still, it seems the mitten finds are more numerous. These fragments date from the 14th century until the Modern Period. We know that knitted hand and foot coverings were used in parallel with them. Let’s take a closer look at some nålebinding mitten finds.

Due to their thickness and durability, mittens made in the nålebinding technique are well suited for work clothing. One 17th-century mitten fragment was found inside a large leather mitten in the waste pit at Aida Street in Tallinn. A similar combination of a nålebinding mitten inside a leather mitten – has been found from a same period shipwreck in the Netherlands. Such combinations of a nålebinding and leather mitten have also survived in Norway (e.g. medieval Oslo) and Finland. Both countries also have such specimens from the 19th century in the museum collections. According to a 19th-century Finnish source, it was easy to slip such mittens off and on without the help of the other hand while, for example, steering a horse. The woollen mitten made the leather item warmer. Such a set of two mittens was used in work that would otherwise injure the hand, be it pulling up a ship’s sail, hoisting a cargo ball or lifting building stones.

Figure 1. Leather mitten with a piece of nålebinding mitten inside.

A waste deposit mostly dated to the end of the 15th and the beginning of the 16th century was studied at Jahu Street 6 in Tallinn (some later finds date until the 20th century). Archaeologists discovered fragments of at least four nålebinding items and one almost entirely preserved large mitten, made of very coarse yarn and strongly fulled. Someone has patched the worn-out hole of the mitten with a piece of woollen fabric on the inside.

Figure 2. Fragments of items made in nålebinding technique from the Late Medieval waste deposit at Jahu Street in Tallinn.

Figure 3. A nålebinding mitten with an inside cloth patch found in Jahu Street. The second picture shows the hole and the cloth patch. The third depicts the inside of the mitten.

The start of these nålebinding items is a row of loops, forming the rectangular blunt tip of the mittens. The worn-out mitten found at Pikk Street in Pärnu differs from the previously described objects in its round tip, indicating a different start, perhaps with one loop. Like today, the past urban populations were a mixture of inhabitants with different origins. They kept, passed on and exchanged various traditional skills.

Figure 4. A mitten with a round tip found in Pärnu.

We do not know who made nålebinding mittens in the medieval and early modern towns – was it a household craft, or could they be bought or ordered. The needle finds indicate that the nålebinding technique was definitely practised in Estonian towns. For example, archaeologists have found a few dozen needles suitable for such work in Tallinn. Mostly they are made of bone, but a few have also been made of wood, iron or copper alloy.

 Although numerous different nålebinding stitches are known, the archaeological fragments and mittens known from Estonia are all produced similarly using the so-called Finnish-style technique. Some of the items are heavily fulled, but most of the used stitches can be determined with certainty. The yarn is relatively coarse. It is difficult to say when nålebinding mittens went out of use in Estonia. Ilmari Manninen writes in his book on mittens that the items which reached the Estonian National Museum collections by the beginning of the 20th century were circa 80-150 years old at the time of acquisition.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *