Tänane blogilugu räägib selle aasta 24. veebruariks tehtud teleklippidest Keelekillud, mis valmisid Eesti Keele Instituudi ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös. 2022. aasta Keelekildudes istus perekond sööma ja kõneles eesti keelt neljal eri ajastul: 2000 aastat tagasi, 1650ndatel, 1970ndatel ja praegu. Mul oli au osaleda kahe esimese klipi loomise juures kostüümi- ja kujunduskonsultandina. Ülesanne tundus algusest peale tohutult põnev ja kohe oli selge, et korra telefoni teel juhendamise asemel sukeldun teemasse nädalateks. Vajalikud rõiva- ja ehtekomplektid panime kokku erinevatest varudest. Paljud asjad olid mul õnneks endal olemas. Samuti olen aja jooksul teinud minevikust pärit eriaegseid rõivaid ja ehteid ka sõpradele ja muuseumitele. Ühtteist leidus teatri kostüümilaos ja üllatavalt tulemuslik oli osturing kaltsukates. Tänud kõigile, kes reageerisid sotsiaalmeediasse postitatud abipalvetele ja laenasid vajalikku!
2000 aastat tagasi
Arheoloogide ajaarvestuses oli 2000 aastat tagasi eelrooma rauaaeg. Taustal on püstkangaspuud, millel olin just katsetamas toimse kanga kudumist. Sellised seina najal seisvad kangasjalad olid Põhja-Euroopas levinud kiviajal lõpust kuni uusajani ja sobisid klippi hästi.
Eelrooma rauaaegsest rõivastusest on Eesti arheoloogiakogudes säilinud vaid suhtelised vähesed luu- ja metallehted. Meeste matustest leitud luust nõelte eeskujul valmis pereisa üleviske kinnis. Perenaine kannab koopiaid perioodile tüüpilistest raudehetest – karjasekeppnõeltest ja käevõrudest. Siiani polnud avanenud võimalust selliseid ehteid rõivastega koos kasutada ja olin neid harjunud pigem roostetanud katketena hoidlas nägema. Niisiis elustusid lihtsa vormiga raudehted minugi jaoks esimest korda. Lisaks kannab naine oimurõngaid. Kuidas ja mille külge neid täpselt kinnitati, me muidugi ei tea – selle perioodi tekstiile Eestist teada pole.
Rõivaesemete eeskujud toetuvad Skandinaavia, eriti Taani leidudele. Sealsetes rabades on säilinud varasest rauaajast nii ühevärvilisi kui ka ruudulisi villaseid rõivaid, samuti on teada lambanahast keepe. Eesti matustest paarikaupa leitud ehtenõelad võivad viidata Skandinaavias kantud lihtsast nelinurksest kangast pealisrõivale, mis kinnitati õlgade kohal. Sealsetele eeskujudele toetudes olin juba aastaid tagasi pununud ajaviiteks võrkvöötehnikas juuksevõrgu. Lambanahkse keebi sai õlgadele poiss. Samuti on Taani matustes ja rabalaipade juures jälgi põnevatest punutud soengutest. Olemasolevad parukad kõige uhkemaid nendest siiski teostada ei võimaldanud.
370 aastat tagasi
Kristliku pühadekalendri tähtsaim sündmus on Ülestõusmispüha ehk rahvakeeli Lihavõtted. Pidupäeva lauas kanti tõenäoliselt oma parimaid rõivaid. Kuigi selle perioodi matused on lähtuvalt kristlikest kommetest lihtsad ja leiutühjad, sisaldavad 17. sajandi alguses maapõue jäänud peitleiud rohkelt naiste kaelaehteid. Liivimaa maanaiste kommet kanda kaelas korvitäite kaupa ehteid on pälvinud siiakanti sattunud võõraste tähelepanu.
Kust saada perenaisele kiiresti rinnatäis uhkeid kulinaid? Enda varude ja vastutulelike laenajate abiga saime kokku hõbekrõllid, osad klaasist helmekeed ja kaurikarbid. Tahulistele mäekristallist helmestele ja merevaigust pärlitele leidsin suurepärased plastist ja akrüülist vasted kaltsukatest.
Tüdrukul on kohasem kanda paari tagasihoidlikku klaashelmestest rida. Mitmesaja aasta eest olid tänapäeval peamiselt Hiiumaa rahvarõivastega seostatud rõhud levinud ka Harjumaal ja Virumaal. Seda näitavad mitmed maa seest välja tulnud katked. Perenaise rõhud teleklipis pärinevad siiski Hiiumaa rahvarõivakomplektist. Päris samasugused need mitmesaja aasta vanuste arheoloogiliste leidudega pole.
Ülejäänud naisterõivad tuletasin 16. sajandi lõpust teada kirjelduse põhjal (vt Tutulus 2018, lk 50-51). Pereema ja tütar said selga villased varrukateta umbkuued. Perenaisel peab tingimata olema põll ees, sest seda näitavad nii veel varasemat ajast pärit arheoloogilised leiud kui ka hilisemasse perioodi jäävad ülestähendused. Jalakateteks on sääremähised. Abielunaiste pea oli kaetud. Kuna klipis räägitakse Põhja-Eesti keelt, otsustasin teha tanulaadse kõrgema „torni“ – eeskujud on hilisemad Kuusalu ja Soome etnograafias tuntud tanud, millele lisasin ka veidi 16 sajandi linnamoe sugemeid. Meeste väljanägemise kohta pole seevastu pea mitte midagi säilinud. Ilmselt ei jäänud mehed siiakanti sattunud võõrastele mitte millegi ebatavalisega silma ja nii pole neid ka reisikirjades välja toodud. Valisime rahvarõivameistrite ja teatrite kostüümiladudest sellised kuued ja särgid, mis oleks võimalikult mittemidagiütlevad. Rootsi ajal olid Euroopa meeste moes laialt levinud põlvpüksid ja sukad. Ülejäänud pereliikmetele said ühesugused lühikeste juustega parukad, sest varauusaegsed reisikirjad Eestist toovad välja poiste ja tüdrukute ühte moodi lühikeseks lõigatud soengud.
Kokkuvõte
Kuni meie teadmised mineviku elust on lünklikud, jääb visualiseerimisel oluline roll alati meie ettekujutusele. Teadusartiklis võib kirjeldamisel kasutada väljendeid tõenäoliselt, ilmselt, ei ole täpselt teada. Päriselt millegi lavastamisel pole võimalik kõiki lünki ebalevalt seletada või varjata – paratamatult tuleb puuduv juurde mõelda. Oluline on selle juures siiski jääda piiridesse, mida teadaolev meile annab. Kindlatele alustele toetuvaid detailide saab filmimisel siiski rohkem rõhutada ja paluda kaameral vältida „kahtlaseid“ kohti. Loodame, et mõningane loominguline vabadus antakse siiski andeks. Aitäh saatemeeskonnale võimaluse eest populariseerida ajalugu ja arheoloogiat! Tahtsin edasi anda teadmise, et inimesed, ka eestlaste esivanemad, on läbi aegade oma välimuse eest hoolitsenud ja tahtnud head välja näha. Ettekujutus, et „vanasti“ olid inimesed pesemata, kammimata ja räbaldunud riietes, ei ole õige.
Aitäh kõigile, kes aitasid!
Today’s blog is about the TV clips Keelekillud (Fragments of Language) made by February 24 this year in cooperation with the Estonian Language Institute and the Estonian National Broadcasting Company. In the clips, a family sits down to eat and speaks Estonian in four eras: 2000 years ago, the 1650s, the 1970s and now. I was honoured to participate in creating the first two clips as a costume and design consultant. The task seemed extremely exciting from the beginning. It was immediately apparent that I would immerse myself in the topic for weeks instead of just instructing the production team over the phone. We put together the necessary clothing and jewellery sets from various stocks. Fortunately, I have got many things over time. I have also often made past clothing and jewellery items for friends and museums. Some details were found in the theatre’s warehouse, and a shopping tour in second-hand stores was surprisingly effective. Thanks to everyone who responded to the requests for help posted on social media and borrowed what was needed!
2000 years ago
According to archaeologists, 2,000 years ago was the pre-Roman Iron Age. In the background is the warp-weighted loom on which I was experimenting with twill weaving. Such vertical looms standing against the wall were standard in Northern Europe from the end of the Stone Age to the modern era and suited the clip well. Only a small number of pre-Roman Iron Age bone and metal ornaments related to clothing have been found in Estonia. The father’s cloak is fastened with a bone pin; similar ones have been found in men’s graves. The mother wears replicas of typical iron ornaments of the period – shepherd’s crook pins and bracelets. I had now an opportunity to use my iron jewellery in action with clothes; I was used to seeing them as rusted scraps in storage. So, these kinds of simple ornaments came to life for the first time for me too. In addition, the woman wears temple rings. Of course, we don’t know how and what exactly they were attached to – no textiles of this period are known from Estonia.
The models of the clothing items are based on finds from Scandinavia, especially Denmark. Both unicolour and checkered woollen clothing from the early Iron Age have been preserved in the bogs there, and sheepskin capes are also known. Dress pins found in pairs in Estonian funerals may refer to the peplos, the simple square fabric outer garment fastened over the shoulders and worn in Scandinavia, too. Based on Scandinavian finds, I had already braided a hairnet years ago. A boy got a sheepskin cape on his shoulders. There are also traces of fascinating braided hairstyles related to the Danish funerals and bog bodies. However, the existing wigs did not allow the most magnificent of them to be realized.
370 years ago
The most crucial event in the Christian calendar is Easter. The best clothes were probably worn at the festive dinner table. Although the burials of this period are simple, the early 17th-century deposits left in the soil contain numerous women’s neck ornaments. The custom of women in Livonian villages to wear basketfuls of jewellery around their necks has attracted the attention of foreign travellers. Where to get a basketful of fancy ornaments for the hostess so quickly? With the help of our own stocks and kind borrowers, we collected big silver beads, some glass beads and snail shells. I found beautiful plastic and acrylic copies in a second-hand store for faceted rock crystal beads and amber pearls. It is more appropriate for a girl to wear a few modest rows of glass beads. Several hundred years ago, the chain ornaments hanging from the waist (rõhud) and presently associated with Hiiumaa folk costumes were also typical in Harjumaa and Virumaa districts. Numerous fragments discovered recently show this. The wife’s waist ornament comes still from the Hiiumaa folk costume set. Nevertheless, this does not look quite the same as several hundred years old archaeological finds.
A description of the late 16th century (see Tutulus 2018, p. 50-51) is used for creating the rest of the female costume. Mother and daughter wore sleeveless coats made of wool. The wife must have an apron, as is shown by archaeological finds from earlier times and by records from later periods. Their legs were wound in wrappings. Married women’s head was covered. Since the North Estonian language is spoken in the clip, I decided to make a tall ‘tower’-like headdress; examples are later known in Kuusalu parish and Finnish ethnography. However, I added to this also some details from 16th-century urban fashion.
On the other hand, almost nothing has been preserved about the appearance of the men. Apparently, the men did not catch the eye of foreigners who happened to be here; they have not been mentioned in the records. We chose clothing items from the costume warehouses of folk costumes and theatres that would be as inconspicuous as possible. During Sweden’s reign in the Estonian area, breeches and stockings were widespread in European men’s fashion. The rest of the family members got identical wigs with short hair because the early modern travelogues from Estonia mentioned boys and girls with the same short-cut hairstyles.
Summary
As long as our knowledge of past life is fragmented, our imagination will always play an essential role in the visualization process. The author of a scientific article may use the expressions such as probably, most likely, obviously, and maybe, in the description. When staging something, it is impossible to explain or cover up all the gaps – inevitably, you must think about what is missing. However, it is crucial to stay within the limits that the available knowledge gives us. Details based on more solid facts can still be emphasized more when filming, and the camera can be asked to avoid ‘suspicious’ places. We hope that some creative freedom is still forgiven. I wanted to pass on the knowledge that people, including the ancestors of Estonians, have taken care of their appearance throughout the ages and wanted to look good. The idea that ‘in the old days’ hairy people wore dirty and ragged clothes is incorrect. I thank the production team! It was an excellent opportunity to popularize history and archaeology!