Skip to content

Kaua tehtud kaunikene. Sinine põllekangas (II osa) – Long-made beauty. Blue apron (part II)

12.-13. sajandi põlle muster ja kangas. Kaberla Harjumaal, joonis TLÜ arheoloogia teaduskogu.

Astri ja Ave koovad põllekanga alustuspaela.

Muinasaja lõpu rõivaesemetest on kõige rohkem teada naiste põllede kohta. Põlleleide on suhteliselt arvukalt avastatud Põhja-Eesti ja Saaremaa 12.-13. sajandi matustest. Nendest on säilinud tavaliselt vaid spiraaltorudest servakaunistused, vahel harva ka kangajäänuseid. Viimaste põhjal teame, et põlled võisid olla tumesinist tooni ja 2/2 toimses koes. Põlle mõõtmed olid umbes 40/50 × 70/80 cm. Nii nagu muinasaja lõpus kombeks, on kanga lõimed korrutatud (zz/S) ja kude ühekordne (z).

Kanga kudumine ei ole tegelikult keeruline – tekitad lõimedes vaheliku ja pistad sealt koelõnga läbi. Seejärel “lööd” lõimelõnga kinni ja jätkad järgmise vahelikuga – rutiinne töö. Aga see kõik toimib ainult siis, kui ettevalmistus ehk kanga rakendamine on tehtud korralikult ja õigesti. Vigu ei tohi teha, kuna need takistavad pärast kudumist ja jäävad enamasti valmis kanga peal näha. Õnneks tulid Rõugesse appi head sõbrad ja kogenud käsitöömeistrid Ave Matsin ja Astri Kaljus Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiast. Plaan oli ühe päevaga seada teljed kudumisvalmis ja järgneval neljal päeval kududa kangas lõpuni. Nagu sageli juhtub, hindasin meie võimeid üle.

Alustuspaela kudumine ja lõimelõngade otstesse kinnitatud raskused.

Lõimede püstteljele kinnitamiseks on vaja kõigepealt kududa pael, mille koelõngad jäetakse pikaks – nendest saavad kootava kanga lõimed. Pael on vajalik, et reastada lõimelõngad ühtlaselt. Sel korral kudusid Astri ja Ave lihtsa kolme kõlaga alustuspaela. Valmis umbes 50 cm pikkune pael, millesse oli kootud 518 lõimelõnga kanga jaoks. Pael kinnitatakse telgede ülemise poomi külge ja nüüd algab kõige raskem osa. Lõimed jagatakse kahele poole telje alumist poomi ja pingutatakse lõngaotstesse kinnitatud raskuste abil. Kuidas jagada lõimed raskuste vahel nii, et pinge oleks vaheliku tekitamiseks paras, aga lõngad jääksid terveks. Tänapäeval aitavad algajaid asjatundjate poolt välja töötatud matemaatilised valemid, ent minevikus oli see intuitiivne teadmine edasiantavas käsitöötraditsioonis. Raskuste kinnitamisega jõudsime valmis esimese päeva õhtuks.

Lõngade niiekeppide külge aasastamist on hea teha kahekesi – üks sõlmib ja teine reastab lõngad. Paremal on näha lõimelõngades olevat vahelikku.

Kõige vastutusrikkam, tüütum ja ebameeldivam on kanga siduse loomine. See tähendab, et kõik lõngad tuleb läbi näppida ja kinnitada aasadega teatud rütmi jälgides niiekeppide külge. Võimalusi on muidugi mitu – milline võiks olla parim? 2/2 toimse kudumisel peab lisaks nn loomulikule vahelikule lõimed siduma õiges järjekorras vähemalt kolme niiekepi külge. Keppide tõstmisel ette ja taha liiguvad kaasa ka valitud lõimelõngad ja nii tekivadki vahelikud. Lõngade aasadesse lugemine ja sõlmimine võttis kaks järgnevat päeva. Silme ees oli vahepeal kõik sinine. Kui see ka tehtud sai, siis olid teljed valmis kudumiseks.

Kududa sain lõpuks umbes pool päeva. Alles kudumise käigus selgub, kas kanga loomisel tehti vigu, kui silmatorkavad need kanga pinnal jäävad või kas neid saab tagantjärele parandada. Pisut lohutab teadmine, et arheoloogilistel kangakatketel pole sellised apsud väga haruldased. Minu poole päeva tulemus oli ligikaudu 5 cm kangast. Õnneks oli sisse lipsanud vaid üks viga, mida on võimalik veel parandada ilma, et peaks kõike otsast peale alustama. Rõuge põllekanga koome lõpuni tuleval suvel!

Rõuge sinine põllekangas.

Kindlasti saab kanga loomisega hakkama üksinda, kuid tunduvalt mõnusam on seda teha mitmekesi. Kangakudumise aluseks on tubli annus “matemaatikat”. Kuidas seda minevikus väljendati? Koostegemine võimaldas anda oma teadmisi ja traditsiooni edasi järgmistele põlvedele. Kangakudumine ja muud tekstiilitööd olid minevikus töömahukad ja mitmekesi oli see protsess märgatavalt tõhusam. Lõpetuseks võib tõdeda, et kindlasti pole võrreldav minusuguse algaja ja minevikus tegutsenud meistrite töö tase või kiirus. Siiski meenutavad sellised katsetused, kui palju kunagi tekstiilide valmistamisse panustati. Selliseid esemeid väärtustati ja need ei sattunud nii lihtsalt prügi hulka kui tänapäeval.

TAGASI ESILEHELE

Long-made beauty. Blue apron (part II)

Women’s apron is the most studied 12th–13th-century clothing item in Estonia due to the relatively numerous finds in cemeteries of Northern Estonia and Saaremaa. Usually, only spiral tube decorations on the edges have been preserved, rarely remnants of cloth. Based on this evidence, the aprons could have been made of blue 2/2 twill fabric. The dimensions of the apron can be approximately 40/50 × 70/80 cm. The warp was plied (zz/S), and the weft single (z), as was standard in this period.

Weaving the fabric is not difficult. To insert the weft thread, you must create an open space between warps – a shed. Then you ‘beat up the weft thread and continue with the next row – a routine work. But this process only functions if the preparation, i.e. the setting up of the loom, is done correctly. Mistakes in this stage may hinder weaving later and are visible in the ready-made fabric. Fortunately, good friends and experienced craftsmen Ave Matsin and Astri Kaljus from the University of Tartu Viljandi Culture Academy came to help me in Rõuge. The plan was to set the looms ready for weaving in one day and in the following four days to weave and finish the fabric. As often happens, I overestimated our abilities.

It is necessary to weave a band for attaching the warp threads to a vertical loom. The weft threads of this band become the warps of the cloth. The band is necessary to distribute the warp threads evenly. Astri and Ave wove a simple starting border with three tablets this time. A ribbon about 50 cm long was made, into which more than 518 warp threads for the planned fabric were woven. The band is attached to the top beam of the loom. Now the most challenging part begins. The threads are divided into two equal parts and placed on both sides of the loom’s bottom beam. Then the warps are tightened with weights attached to the bundles of thread ends. How to divide threads between weights so that tension is good enough to create a shed but the yarns do not break? Today, beginners are aided by mathematical formulas developed by experts. Still, in the past, this knowledge was an intuitive part of the living craft tradition. We finished attaching the weights by the first evening in Rõuge.

Setting up the warp is the most responsible, annoying and unpleasant process stage. This means all the threads must be picked up and tied to the heddle rods following a certain rhythm. There are, of course, several options – which would be the best? When weaving 2/2 twill, the warps are tied to at least three heddle rods in addition to the natural shed. When the heddle rods are lifted back and forth, the selected warp threads also move along, which is how sheds are formed. Counting and knitting the threads into the loops took two days. In the meantime, everything was blue in front of my eyes. When this was done, the looms were ready for weaving.

In the end, I had time to weave for about half a day. It becomes apparent only during the weaving process whether mistakes were made, how visible these faults are later or whether they can be corrected afterwards. Comforting to know that similar errors are not very rare in archaeological cloth fragments either. The result of my half a day was approximately 5 cm of fabric. Fortunately, only one error had slipped in, which can still be fixed without starting over again. We will continue with the weaving next summer!

You can certainly carry out the whole process alone. Still, doing it together with your companions is much more enjoyable. The basis of weaving is a dose of “mathematics”. How was it expressed in the past? Working together made it possible to pass on knowledge and tradition to the next generations. Weaving cloth and other textile works were labour-intensive. In many ways, this process was considerably more efficient to carry out together. The skills or speed of a beginner and the past masters are not comparable. However, such experiments are a reminder of how much effort went into making textiles in the past. Such items were highly valued and did not end up in the trash as quickly as today.

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.